Anne Vingisar tunneb materjali kuni väikseima detailini. Tallinna Kunstiakadeemia arhitektuuri lõpetanuna alustas ta selliste projektidega nagu Gwangju FollyIII (Lõuna-Korea 2016) paviljon Spectrum, Tallinna Kaubamaja (2017), Rahvusringhäälingu maja projekt (2019), Soome Rahvusmuuseumi laienduse projekt (2019). Kuna siinkohal on raske vastu seista kiusatusele siis kutsusime vestlusesse ka tootedisaineri Merike Liiva, kellel on tugev seos praktiliste küsimustega. Tema varasemad projektid hõlmavad juhtumiuuringuid kultusbrändingust ja sellest, kuidas kujundada psühholoogilisi tugiplatvorme. Samas leiame ka põnevate projektide seast Melbourne’i kohviku jaoks mõeldud lauanõud ja vineerist rippvalgusti. Viimatinimetatu juures on oluline minimaalne pakendiküsimus, sest mõnikord on toote saatmine isegi kallim kui toode ise. Küsitles Radis Furniture’ist Maris Vahter.
Anne Vingisar ja Merike Liiva (fotod erakogu)
Maris: Koduse töökoha parendamisest. Nüüd kui oleme juba mõnda aastat režiimil “töötan kodus”, mis oleksid näpunäited koduse töökoha uuele tasemele viimiseks. Millised küsimused ja suunad peaksid meid viima tulevikku?
Anne: Tööruumi parendamine tähendab kodu täiustamist! Koduseks jäämise hetkel vajame, et meie siseruumid oleksid paindlikud, et kogu päeva jooksul saaksime mitmesuguseid ajutisi tegevusi sinna mahutada. Mis kõige tähtsam, me peame nautima ruumi sõltumata funktsioonist, mis sellel hetkel on. Ruum, mis mõjutab meid turvaliselt – seal, kus ümbritsevad meid ehedad materjalid (kvaliteet ja looduslikkus), pole kunagi liiga palju asju, nii et vaimselt tunneks inimene end ülekoormatuna, seda juhul kui antud mööbel on valitud läbimõeldult, mis omakorda aitab ruumi funktsiooni muuta.
Inimesed hindavad oma kodu senisest enam ja nende eesmärk on muuta ruumid otstarbekohasemaks ja funktsionaalsemaks. Alakasutatavaid ruume kasutatakse nüüd mitmel viisil, alates fuajeedest, mida on kerge ajutisteselt kasutada kontorina, kuni garaažideni, mis muutuvad vajadusel filmiõhtute toimumispaigaks.
Uus kodukontor on multifunktsionaalne ruum või sageli multifunktsionaalsete ruumide jada kogu majas või korteris. Perekonnaliikmete majutamisel, töötades või õppides tubade erinevates osades, saab vajadusel ajutiselt eraldada kardinate, klaasist seinte või puidust ribidega. Ruumi eraldajad aitavad vastavalt ruumi avada ja sulgeda – hõlbustades privaatse ja avaliku vahetamist sõltuvalt töö iseloomust ja ülesandest. Seda saaks teha ka mööbliga, liigutades seda vastavalt fookuse muutumisele päevarütmis või sotsiaalsele ühenduvusele ja lähedusele.
Ma ikka imetlen, kuidas uskumatult tihedates riikides on neil õnnestunud kaitsta eraelu puutumatust ja individuaalset ruumi ning tundlikkust üksikisiku ja perekonna suhete suhtes. Haldamine tavaliselt väga väikeses ruumis, läbi väga hoolikalt kihilise disaini privaatsest avalikuni. Transformeeritav ruum on tulevik ja kui sellele samal ajal mõelda, on see alati olnud oluline viis inimlike ruumiliste vajaduste rahuldamiseks. Pandeemia on muutnud seda, kuidas me elame, töötame ja loome, ning on selle uue normaalsuse juures taas keskendunud funktsioonidele ja paindlikkusele, lisaks esteetikale ja luksusele. Lihtsalt öeldes ei tohiks kodu välja näha nagu kontor, kui seda ei kasutata tööruumina.
Pandeemia mõju sisekujundusele saab kõige paremini kokku võtta kui süvendada tähelepanu hästi piiritletud ja kohanemisvõimelistele ruumidele. See kodu oli kusagil, kus elasime, kuid viimasel ajal oleme kaotanud sideme sellega, mida see alati meile pakkus – meid varjas, kaitses. Kodudest oli kujunenud näiline varandus – luksuskaup ja põhjus mujal ajaveetmiseks. See kõik muutus aasta jooksul. Samuti see kõik on alahinnanud disaini olulisust, mis ei puuduta ainult pinda, vaid funktsiooni ja tähendust, mille täiustamise keskmes on lihtsus.
Selleks, et kodud oleksid varjupaigad- ja ohutusalad, võiksime justkui kujutada ette värve, mis edendavad rahu, heaolu ja loodusega seotust. Tekstuurid, mis räägivad vähem ekraanist ja rohkem mugavusest ja ausast materiaalsusest. Tugevam side loodusega on selle aja jooksul muutunud hädavajalikuks. Sise- ja väliruumide põimumine on jätkuvalt ühine niit heaolu suurendamiseks kogu tööpäeva jooksul. Taimede ja loodusliku puidu tekstuuride toomine kodukontoritesse, et rõhutada orgaanilisi ja looduslikke materjale. Ainuüksi erinevad haiglate uuringud on tõestanud, et looduslike materjalidega haigla siseruumid aitavad inimestel paraneda pea 30% kiiremini. Töökoormuse ja distantsilt töötamise vaimset stressi võiks vähendada samade looduslike materjalidega, millel on nii oluline baasmõju. Visuaalselt on suured aknad ja lükanduksed, mis toovad väljast roheluse ja loodusest inspireeritud värvitoonid, või kujunduse, mis suurendab meie ühendust ümbruskonnaga, olles vaimse ja füüsilise heaolu tõstmise võtmeks kui me end kodudesse punkerdame.
Rõõmu jõu, tähendusrikkuse ja seoste loomisega sisekujunduses teostatakse kõige elementaarsemate elementide kaasabil – loomulik päevavalgus, looduslikud materjalid, hea siseõhu kvaliteet, visuaalne ja füüsiline ühendus kvaliteetse väliruumiga. Ma arvan, et ruumi suurendamiseks peame rohkem mõtlema sellele, mis on elamise jaoks kõige olulisem. Ja kuidas me tahame töötada. Ma eeldan, et inimestel on pärast pandeemiat ruumile ootused hoopiski teistsugused. See tuletab meile meelde, kui olulised on meie majad meie igapäevaseks heaoluks.
Merike: Looge endale töönurk, kus teete ainult tööd, ärge levitage oma tööruumi kogu kodus. Vastasel juhul on raske tööle keskenduda. Viige oma töö järgmisele tasemele, õppides deep work’ praktikaid ja harjutades neid.
Muudetava kõrgusega kirjutuslaud VISTA (foto Radis)
Maris: Millal alustada, millal lõpetada päev, kuidas seda värskusega täita ja kuidas on väikeste detailide ja treeninguga, et motivatsioon püsiks päeva lõpuni. Mida teha, kui peres on lapsi ja nad peavad tegema videotunde samal ajal, kui teie klientidega zuumite. Nõuandenurk siinkohal – hästikujundatud tööruumid kõigile!
Anne: Kui me omame teatavas kohas peavarju, siis ruumid kus me veetsime kunagi vähem ärkveloleku tunde, hõlmavad nüüd kogu meie olemasolu – ja see lühiajaline ümberkalibreerimine võib meie heaolu pikaajaliselt mõjutada. Ma arvan, et on nii oluline teada oma töö- ja eluviise ning tõlkida need oma füüsilisse eluruumi. Allutada oma kodu tavapärasele ning individuaalsele osale ning pererütmile. Koduruumi analüüs aitab valida teadlikult töö- ja vaba aja veetmise ruume vastavalt teie elurütmile. Kui olete produktiivne hommikul, on kõige parem muuta ida poole suunatud aknaruum hommikuks kontoriks. Isegi kui see on magamistuba, kuhu saate seina külge kinnitada arvuti jaoks väikese töölaua ja sulgeda voodi kardinaga (koosolekukõnede taust). Või kui kogute energiat õhtupäikesest, muutke läänepoolne aknaruum tööruumiks. Kui vajate õhtuid lõõgastumiseks ja raamatute lugemiseks, kasutage seda enda kasuks. Peamine on leida rütm vastavalt päevavalguse loomulikule liikumisele ja oma rütmile, milleks on 8 tundi und, 8 tundi tööd ja 8 tundi kogu ülejäänud vajaduste tarbeks, nagu on kirjeldanud ka psühholoogid. Üks motiveerivamaid viise tööpäeva alustamiseks on kas kiire treening, et tunda end kohe edukana, või lahendada kõigepealt tööpäeva halvim ja kõige olulisem ülesanne.
Tasakaalu tagamiseks on oluline töö, kool ja elu jagada kastidesse või kappidesse, mille saate vaimselt ja füüsiliselt silmapiirilt peita kui tööpäev on läbi. Teadupärast inimese mõtteliini kipub visualiseeritus manipuleerima – visuaalne materjal mõjutab alateadlikult meid mõtlema selle üle, mida nad näevad. Ärge laske pärast tööaega tööasjadel end visuaalselt kiusata – see tõmbab tavapärase ja isikliku rütmi lahku. Pange käsil olev ülesanne päeva lõpuks kuskile ära, nt kappi – nii töö roll kui ka mured – seda sümboolselt kui ka füüsiliselt.
Asjade hoiustamise olulisus suureneb kui inimesed otsivad rohkem viise, kuidas isiklikke ja koduseid esemeid nutikalt peita, et muuta kodu kontoriks ja vastupidi. Praegu õpime kui oluline on meie ruumikorraldus tootlikkuse edendamisel. Vähem esteetikat ja rohkem seda, et vähem asju omada ja seetõttu paljut võimalusel ära jätta ning multifunktsionaalsemate jaoks rohkem ruumi juurde luues.
Merike: Vanadel headel aegadel pendeldasime töö ja kodu vahet, nüüd peame selle lihtsalt enda jaoks võltsima. Looge selged tööajad ja hommikused rutiinid, mis annavad teile märku, et on aeg tööle asuda. Minu jaoks on see hommikune jalutuskäik, trenn ja enne tööd raamatu lugemine. Sama kehtib ka töörutiini lõppemise kohta. Töö ei lõpe kunagi kuid teie aju peab puhkama ja töörežiimist välja lülituma, seega looge vajalik rutiin, mis annab teile märku, et nüüd on aeg oma sülearvuti sulgeda ja lõõgastuda. Tehke pärast tööd midagi lõbusat ja aktiivset, et te ei saaks terve öö oma järgmise ülesande peale mõelda.
Tammespooniga kirjutuslaud MAN (foto Radis)
Maris: Kas suuremad visionäärid vaikivad või räägivad. Mida nad ütlevad? Mis muutub arhitektuuris ja kuidas peaksime sulgemiste perioodil rakendama enda ümber uue ajastu ruumi?
Anne: Visionäärid räägivad, kuid on tähtis õppida vahetust kogemusest kui oluline on meie nüüdne multifunktsionaalne ruum, kuidas see meid kujundab – meie meeleolu, tootlikkust, maailmavaadet – seda sõltuvalt valgusest, vaatest, lae kõrgusest, ruumi avatusest või lähedusest, kontrastsuseset või monotoonsusest.
Minu arvates on oluline, et kõigi valdkondade inimesed räägiksid oma koduruumist ja linnaruumi kvaliteedist (linnaruumid on meie kollektiivsed elutoad). Kui enamus inimesi analüüsib ja edastab hea elamispinna olemust ja kvaliteeti, võiksime oma era- ja linnaruume arendada ühise nõudmise järgi. Ruumide piiratus aitab meil uurida selle omadusi – parem kvaliteet tõstab meie heaolu. Loodan, et selle kogemusega õpime lugema arhitektuuri keelt ühiskonnana ja parandama oma keskkonda, mis meid vastutasuks kujundab. Õpime lugema maastikuarhitektuuri keelt, millel on avaliku ruumi nii olulises rollis ääretult oluline olemus.
Merike: Ausalt öeldes ma ei tea, kuid loodan, et avatud kontorid kaovad lõpuks ära.
Maris: Tänan teid, nii Annet kui Merikest, selle emotsionaalse ruumiterritooriumi täitmise eest praeguse ja vana normaalsuse vahel.
Kodukontor kirjutuslauaga VISTA (foto Radis)