Kui te ei tea, kas teile meeldib kaar või kuppel, olete võib-olla paljugi maha maganud. Ta avas just Tallinnas oma teise näituse – tuntud maalikunstnikuna ja üldiselt veelgi tuntum arhitektina, Vilen Künnapu on avaldanud pikaajalisi mõjusid maailma meeltele ja südametele. Tema töö arhitektuurivaldkonnas hõlmab nõukogude aja kolhoosi projektidest, linnaplaneerimisest ja tänapäevastest kaubanduskeskustest kuni Põhja-Euroopa pilvelõhkujateni välja. Kuid detailid loovad olemuse ja parima tulemuse, mis teinekord võib sündida ka koos sinise elevandiga, mida ümbritsevad männipuud.
Maris: Suur tänu, et kutsusite meid oma näitusele. Mida te arvate, kas on võimalik just peale näituse avamist näha tekkinud erinevate ideoloogiliste mõjutuste ja esteetika ristumist. Seda nimelt kui maalid on äkitselt valgusvihus ja pole enam ateljees varjul?
Vilen: Kui maalid on galerii seintel ühtseks näituse tervikuks kujundatud siis ärkavad nad hoopis võimsamalt ellu. Iga näitus on erineva energeetikaga. Siin Kadrioru Plazas hakkavad nad tööle koos mandalakujulise aatriumiga, mis on ka vägev vertikaal.
Maris: Kuidas te kirjeldaksite ühte lugu enese vaatevinklist akna, torni, võlvi ja neid ümbritsevate mändide või küpressidega?
Vilen: Mingid motiivid kuskilt Santorinilt või mujalt annavad algtõuke. Töö käigus aga tekib maali enda maagia. Küpress või kuu hakkab siis rääkima oma juttu ja mina kunstnikuna olen ainult “transamees”
Maris: Vaadates dekaadide mõttes tagasi, mis aastakümned on olnud teie lemmikud ja kas saaksite natuke rääkida juurde, mis toona tundus lõbusana olevat?
Vilen: 60ndad–70ndad olid minu kujunemisaeg. Väga lõbusad, naljakad ja tugeva energiaga. See energiapilv oli terve planeedi kohal. 90ndad ja 00ndad olid minu uuestisünni aastad.
Maris: Mis on teie kodulinna kõige sokrateselikumad stiilivõtted ja võimed olnud teid erutada ja ärritada viimase 20-aasta jooksul ja kas seal on olemas ka pisikesi samme, mis toovad muutuseid?
Vilen: Sokratesest ei tea ma suurt midagi. Tallinn on mu lemmiklinn ja muutub kogu aeg. Viimase 20–30 aasta jooksul on kolmnurk Vanalinn, Sadam, City hakanud elama! Jälgin ka enda projekteeritud maju.
Maris: Kuna me juba tegime väikese kõrvalepõike siin, kas olete rohkem hommiku või õhtu inimene? Kas saaksite kirjeldada oma päevarutiini ennem esimest värvist pintslitõmmet lõuendile?
Vilen: Olen õhtu inimene. Ärkan hilja, öösel vaatan kaua filme, loen või molutan niisama. Alates kella kahest päeval võin juba loenguid pidada, üliõpilasi juhendada, maalida. Maju skitseerin igal ajal, ka öösel.
Maris: Kui külastate või reisite – kas tihti märkate kuidas teised inimesed on ümbritsenud oma siseruumid ja kuidas nad ise sinna sisse sobituvad?
Vilen: Mulle meeldivad moodsad interjöörid moodsate inimestega. Kuid vahel ka dekadentlikud vanamoodsad interjöörid naljakate inimestega. Reisidel valin hotelle just interjööride järgi. Näiteks New Yorgi art-deco on lummav.
Maris: Materjalid, mis tihti meeldivad inimesele on tihti meeldiva viimistlusega. Kui te valite materjali kujudele või maalimiseks või teiste inimestega rääkimiseks – kas on mõned nõuanded või loomingulised reservuaarid, millest suuniseid ammutada märkmete tegemiseks?
Vilen: Olen täielikult vormi inimene. Materjalid on teisejärgulised. Vorm ja geomeetria määravad energeetika. See antakse kuskilt sealt, kus ei olegi materjale – on ainult ideed. Siiski mulle meeldib kivi ja betoon.
Maris: Kas räägiksite meile kus te üles kasvasite kas loomingulisusel oli ka oma osa teie lapsepõlves?
Vilen: Minu lapsepõlvekodu asus Kadriorus ja seal oli soe ja armastav õhkkond. Isa oli hea joonistaja, ema armastas muusikat ja luges palju. Nad mõlemad mõjutasid mind palju. Viin ellu nende unistusi.
Maris: Mida inimesed ütlevad kui nad teie töid tänapäeval näevad?
Vilen: Ütlevad, et neil hakkab soe ja tuju läheb heaks. Mõni saab lahti peavalust või külmetusest. Nad räägivad erinevaid asju, aga räägivad alati. Pildid erutavad neid.
Maris: Kui palju on arhitektuur kujundanud teie elu ja kas on mõned eluõppetunnid, mida saaksite teistega jagada?
Vilen: Minu elu ongi möödunud arhitektuuri keskel. Ja ma ei oska arhitektuuri kunstist lahutada. Tihtipeale ongi maalikunst ees käinud ja arhitektuur, disain jm selle järgi.
Maris: Rääkige meile, mis on teie lemmikud mööbliesemed ja mis teeb nad nii heaks?
Vilen: Mulle meeldivad igasugused diivanid. Nende peal pikutades sünnivad mu kõige paremad ideed. Ka suured söögilauad on vahvad. Meie oma on tammeplaadiga ja selle alt sõidab välja klaaslaud nii et terve suguvõsa mahub istuma.
Maris: Veel kord. Täname teid selle aastalõpu interView eest, kõlab nagu kunagine Andy Warholi ajakirja nimi, see intervjuu on olnud uskumatu teekond.
Vilen: Tänud teile samuti, Maris! InterView oli aastaid mu lemmikajakiri 😉
