Disainer Veiko Liis (foto erakogu)
Veiko Liis on Eesti disainer, kes tegeleb Tallinnas tootedisaini alase tööga. Ta on loonud mitmeid tooteid, nende seas hästi tuntud kilepiimakannu. Veiko viimaste projektide seas on DIY mööblibränd Jovvut. Lisaks tootedisainerina tegutsemisele illustreerib ta raamatuid ja storyboard’e. Veiko viimane koostöö Radis Furniture’le on LIFT-nimeline riiul, mis sai 2019 German Design Award Special Mention’i.
Et saaksid teada rohkemat disaineri tööst ja mõjutustest, rääkis Radis Furniture’st Maris Vaher Veiko Liisiga Bolognas, kes, lisaks mitmetele teemadele, kirjeldab oma disainialaste tegevuste kõrval ka visiooni põhjamaisest hygge’st.
2019 German Design Award Special Mention’i võitnud LIFT-riiul (foto Radis)
Maris Vaher (MV): Ole hea, kas tutvustaksid ennast?
Veiko Liis (VL): Olen Eestist pärit disainer. Lõpetanud MA kraadiga Eesti Kunstiakadeemias. Erasmuse vahetusõpingud Prantsusmaal Nantes ja praktika Hollandis Eindhovenis on kindlasti loomingut ja stiili mõjutanud. Pärast seda olen elanud Berliinis, Rotterdamis, Amsterdamis. Olen tunde andnud ülikoolides nii Tallinnas kui ka Berliinis. Peale disainitöö tegelen ka ettevõtlusega, kus arendan enda disainibrändi Jovvut.
MV: Millal on päeva parim hetk?
(VL): Parimad hetked on siis, kui kõik tähtajalised kohustused tehtud ning saab 100% loomingusse sukelduda nii, et unustad ära aja ja ruumi. Taoliste hetkede tekitamiseks tuleb enamasti veidi vaeva näha. Loomingut ei saa teha nii, et tead, et sul on 2 või kolm tundi aega. Sa pead loomingu jaoks täiesti aja unustama. Kui peab tõesti kusagile rongile või kohtumisele minema, siis võib juhtuda, et antud ajas olek ei lase vabalt ajatutesse teemadesse süveneda ja midagi jääb ootama järgmist hetke, kui saab sellesse ajatusse mõtisklusse sukelduda.
Storyboardi joonistamine (foto erakogu)
MV: Millist muusikat kuulad ja kas sul on ka oma hea playlist või isegi mitu?
(VL): Tegelikult naudin kõige rohkem vaikust või siis looduse helisid. Pikematel matkadel, kui saab samal ajal mõne disainiprobleemi lahendamisega tegeleda, kuulan huviga ümbritsevaid helisid. Mõnikord joonistades kuulan 60ndate POPi ja Rocki. Üldiselt jätab mind isagugune muusika mis loodud pärast 60ndaid või 70ndaid suhteliselt külmaks. Klassikaline muusika on samuti töö tegemiseks liiga intensiivne, sest nõuab teatavat pühendumist kuulamiseks. Selles osas on hea, kui muusika on mingi suvaline mõnusa rütmiga taust kusagil eemal nii, et see otseselt ei segaks.
MV: Milliseid riideid väldid kandmast?
(VL): Rõivaste ostmisel lähtun keskonnasäästlikust mõtteviisist, et asjad peavad kaua vastu pidama. Väldin ehk ebamugavaid rõivaid. Rõivaid ostes on vastupidavus esimene asi, millele mõtlen seega kõik, mis viitab kiirele kulumisele või katki minekule jääb ostmata. Mulle ei meeldi kanda väga värvilisi, mustrite või kirjadega rõivaid, sest nendes ei tunne ma end mitte endana vaid antud rõivaste disaineri lõuendina. Disainerile kohaselt on lemmiktoonid must või hall. Ja kui asi väga mugav, siis võib tagasihoidlik värvitoon olla ükskõik milline.
MV: Millal hakkasid huvituma tootedisainist?
(VL): See võis olla 4 või 5 aastasena, kui avastasin selle, et see põnev tehismaailm on kellegi loodud ja et seda saab kujundada. Sellest ajast alates olen tahtnud olla disainer. Kui kooliajal olid lemmikained füüsika ja matemaatika, siis neid saan oma praeguses töös igapäevaselt kasutada. Meie suguvõsas pole kedagi teist, kes kunsti valdkonna vastu oleks huvi tundnud. Kogu põhikooli ja gümnaasiumiaja oli õpetajate poolt soositud teadmine, et lähen füüsikat õppima. Ülikooli katsetele minnes polnud peale joonistamise kunstiga väga tegelenud ja viisin sellega lihtsalt täide ühe oma lapsepõlveunistuse. Üksi rahulikult ja aeglaselt asjade üle mõtisklemine on mulle alati meeldinud. Selline ilma otsese eesmärgita filosofeerimine. Kunagi ei tea, kuhu võid välja jõuda. Sport mulle samuti ei meeldi, sest see eeldab kas osavust või jõudu ja neid mul ei ole. Samas meeldib mulle pikki vahemaid kõndida, kuna see aitab disainimisel asjades selgusele jõuda. Mõnikord kusagil linnades reisides on täiesti tavaline et kõnnin päevas 20 või 30 km, et ümbrusega tutvuda, saada aru motiividest, miks üks või teine objekt linnapildis on just nii disainitud ja mitte teisiti.
Prototüüpimine (foto erakogu)
Kilepiimakann Exopak (foto erakogu)
MV: Said tuntumaks oma varasemate töödega, nende seas volditava kilepiimakannuga. Mis tõi sind sellise skulpturaalsema vormikeele juurde?
(VL): Volditavat piimakannu disainides oli asja välimus või skulpturaalne vorm viimane asi millele mõtlesin. Tahtsin luua füüsikaliselt hästi toimivat õhukesest painduvast materjalist pehme kilepiima hoidjat. Tegin üle saja erineva prototüübi, et ideid testida. Füüsilisel kujul prototüüp on minu jaoks disainis alati kõige olulisem tõe kriteerium. Disainitava objekti katsetus tuleb panna reaalse elu keskele, et saada aru sellest, mida tuleks veel muuta. Kui proovid mõnda asja igapäevaselt kasutama hakata, siis näed enamasti kohe ära kõik kaasnevad vead, probleemid, mida tuleb lahendada. Disaineri haridusega käib kaasas ülimalt kriitiline suhtumine kõikidesse enda loodud asjadesse. Piimakannu edu üllatas mind alguses.
Tagantjärele mõeldes saaks selle toote edukust ehk seletada sellega, et kasutajad tunnevad uhkust enda üle. See on uhkuse asi suhtuda kriitiliselt mujal läänemaailmas populaarseks osutunud tetrapakki, kuna keskkonnasäästlikuse seisukohast tekitab see rohkem jäätmeid ja kartong on ju seestpoolt ikkagi kilega kaetud. Ehk siis see toode võis lihtsalt olla sobiv mõtteviis, mis toetas kasutajate juba varasemaid väärtusi ja tõi need uuel kujul nähtavale.
MV: Sinu tööde üheks iseloomulikumaks küljeks on kompositsiooni poole pealt teatava insenerliku kontrolli hoidmine, mis on ka esteetiliselt laetud. Aga kas ja kuidas pakud disainimisele piisavalt vabadust või kuidas saavutad vabaduse iga projekti juures?
(VL): Kui füüsikaseadused ja materjali omapära annavad teatud raamistiku, siis selle sees on mänguruum vaba. Suurim vabadus on juba varem nähtud vorme uutmoodi tõlgendada või uutes olukordades teistmoodi kasutada. Ehk siis selles osas on disaini keskmes inimene, kes ühte või teist eset oma igapäevaelus kasutab. Inimeste soovide ja vajadustega arvestamine on disainitöös kõige rohkem rõõmu pakkuv osa. Mõnikord tegeled disainis teemadega, mida hilisemad toote kasutajad polegi veel enda jaoks lahti mõtestanud. Ehk siis disaini tõukejõuks on alateadlikud aimdused kasutajate vajadustest või nende alateadlikest soovidest. Disainides on minu ainus vabadus kasutajate vajaduste ära arvamine ja nende tõlgendamine. Hiljem uut vastloodud disaini teistele näidates saabub alati see reaalsuse kontroll, et kas sa näed, et inimeste silmad hakkavad särama või mitte asja nähes. Ehk siis selles mõttes ei sõltu sa disainides mitte niivõrd insenertehnilistest võimalustest kui just sellest, kuidas teised sinu loodut enda jaoks tõlgendavad. Lõpuks on need ikkagi nende asjad, mida nad igapäevaselt kasutama hakkavad.
MV: Praegu reisid sa seljakotiga Põhja-Itaalias. Kas kogud inspiratsiooni oma reisidelt või tuleb inspiratsioon kõige loomulikumal viisil just siis kui sa selle peale ei mõtle?
(VL): Inspiratsiooni kogumiseks ma seda nimetada ei saa, sest arvan, et inspiratsioon võib saabuda või ka mitte saabuda sinu pingutustest sõltumata. Itaalias olen tegelikult väga konkreetse põhjusega. Kuna minu uus mööblikollektsioon sai siin sooja vastuvõtu osaliseks, siis ei olnud mingit põhjust seda kusagil mujal edasi arendada. Arvan, et disainis tuleb olla paindlik ja kui mingid sündmused sind kusagile kannavad, siis just seal selles kohas ja hetkes pead sa omalt poolt endast parima andma.
LIFT-riiul (foto Radis)
MV: Mis pani sind looma LIFT riiulit?
(VL): Riiul LIFT sündis mõtisklusest selle üle, kui palju meil üldse on vaja kodus erinevaid asju. Tegelikult saame hakkama väga vähesega. Raamatud, toataimed ja väiksed olulised esemed on ehk need, mida sa soovid väikses elamises hoolikalt paigutatuna kindlas kohas näha. Riiul LIFT tuleneb soovist minimalismi ja võimalikult väheste asjade järgi. Ka võimalikult väikse eluruumi soov on sinna sisse põimitud. Samas täiesti ilma asjadeta ei saa ka hakkama. Uude kohta kolides hakkavad meie elamisse vähehaaval kogunema lemmikraamatud või lemmikesemed. Riiul LIFT on disainitud nii, et see oleks ilus nii tühjana kui ka asjadega tihedalt täidetuna. Riiul LIFT on skulpturaalne osa seinast, mida saad soovi korral kas suurendada või vähendada. Selle eesmärk on anda piisavalt vabadust ja õhuruumi nii sulle endale kui ka riiulisse asetatud esemetele. Riiul LIFT ei ole kindlasti asjade ladu. Selle parim koht on päikselises toas, kus riiulist läbi langevad valguskiired muudavad päeva jooksul oma kuju. Riiul LIFT on mõeldud sinna, kus tajutakse elu selle väga erinevates varjundites ja raamatud on kõige selle juures väga olulised.
MV: Mis sa arvad, mis on disaini ülesanne?
(VL): Arvan, et disainiprotsessi tulemusena loodud asjad/esemed võiksid aidata nende kasutajatel oma igapäevast tegevust mõtestada. Mis on nende uued väljakutsed elus? Mis neid õnnelikuks või õnnetuks teeb? Mis on nende suhestatus kõige ümbritsevaga? Olles üksi või koos teistega on meid ümbritsevad asjad meie meditatsiooni jaoks kas toetavad või siis vastupidi segavad. Kas see on pliiats, paber, arvuti või telefon – selle disain mõjutab igal juhul meid. See on alati mingi fikseeritud väärtus mida igal hetkel muuta ei saa. Sind ümbritsev keskkond mõjutab sind igal sammul. Suurim disainimine on igaühe isiklik (ostu)otsus, millega ta määrab enda ümber oleva keskkonna kvaliteedi.
Prototüüpimine (foto erakogu)
MV: Kui proovida erinevaid distsipliine kokku sobitada nüüd, kus üha rohkem inimesi on vaatamas hygge suunas – kuidas saab siin disain ja materjalivalik endaga kaasa tuua uut hingamist? Kas hygge saab vähemalt inspireerida sinu loovat mõtlemist?
(VL): Põhjamaine hygge omab kultuuriliselt kohta eelkõige skandinaavia disainis, mille pikaajalised mõjutused tulevad kohalikust kliimast ja varasemast kultuurist. Näiteks Vahemere äärsetes maades on disainis sellist stiili oluliselt vähem. Ma arvan, et üks ühine ja vaevuaimatav trend praegusel hetkel loodavas disanis siiski on. See on kummaline füüsilisest maailmast eemaldumise tunne, mida võib väga hoolika vaatlemise käigus leida erinevate maade uuemast disainikultuurist. Selles sisaldub teadmist füüsilise maailma kaduvusest. See on omamoodi äraspidine arusaam asjades endis, et nad polegi nii tähtsad. Samal ajal on need samad esemed võimelised viitama sellele nähtamatule miskile, mis jääb alles siis kui see konkreetne asi peaks lagunema või kasutuks muutuma. Läbi lihtsate esemete saame me viidata palju suurematele igavestele ja võibolla ka filosoofilistele teemadele.
MV: Viimane küsimus. Ole hea ja räägi kuidas ära tunda ideaalne riiul ja miks seda ei saa ostmata jätta?
(VL): Kõige parem on muidugi see, kui on võimalik uus asi täiesti ostmata jätta, sest nii vähendad üldist tarbimist ja see omakorda on positiivne mõju erinevatele keskkonnamõjudele. Ökoloogilisest vaatenurgast on parimad asjad mõne vana materjali taaskasutus või siis vanade toodete eluea pikendamine. Juhul, kui tuppa on uut riiulit vaja, siis tasub kaaluda seda, kui pikaks ajaks seda vaja on. Kas 3 aastaks, 10 aastaks või kauemaks. Toote hind jaguneb kogu kasutuse aja peale ning rahaliselt on soodsam eelistada mõnikord kallima hinnaga tooteid, mis peavad kauem vastu. Stiili osas on igaüks ise disainer ja ostetava riiuli valikuga disainitakse ennast ümbritsevat keskkonda. Stiili valikul tasub lähtuda sisetundest ning eelistada riiulit, mille disainil ja välimusel on sinu jaoks mingi sügavam sümboolne tähendus. Asjad, mis on meie jaoks olulise tähendusega, väärivad hoidmist ja need pakuvad meile just seda õiget ja inspireerivat keskkonda igapäevaelu toimingute jaoks.